Mainzi Johannes Gutenbergi ülikooli (JGU) ja Würzburgi Julius Maximiliani ülikooli teadlased pakuvad välja võimalikud uued toimeained dengue viiruse raviks. Nii nagu Ebola, põhjustab ka denguepalavikku viirus, mille vastu ei ole praegu ravi ega vaktsiini ning mis võib lõppeda surmaga.
Dengue viiruse raviks mõeldud ravimite otsimisel keskendub teadusringkond patogeeni konkreetsele ensüümile, proteaasile, mida tuntakse NS2B/NS3 nime all. Selle põhjuseks on asjaolu, et sarnaste proteaaside inhibiitorid on osutunud väga tõhusateks teiste viiruste puhul. Proteaasi inhibiitoreid kasutatakse juba eduk alt HIV- ja hepatiidihaigete ravis. Samuti on mitmeid dengue proteaasi inhibiitoreid. Kuid parimal juhul peatavad nad vaid poolte viiruste paljunemise, millest kliinilisteks rakendusteks ei piisa. Würzburgi töörühm, mida juhib viroloog PD dr Jochen Bodem, on koostöös Mainzi ülikooli teadlastega avastanud palju paremad inhibiitorid, mis on nüüd avaldatud ajakirjas Antimicrobial Agents and Chemotherapy.
"Oleme diarüültioeetri molekulide klassist välja töötanud seitse head kuni väga head inhibiitorit ja kaks neist on isegi väga head," ütles Bodem. Nende kahe kasutamisel jääb ainult umbes kolm protsenti rakukultuuri viiruspopulatsioonist ellu isegi väga madalate toimeaine kontsentratsioonide korral. Teaduse seisukoh alt on see väga hea tulemus, eriti kuna inhibiitorid on vastav alt soovile kõrgelt spetsialiseerunud: need on suunatud ainult dengue viirustele ja neil ei ole mingit mõju väga lähedastele sugulastele, nagu C-hepatiidi viirus.
Uued toimeained töötas välja viroloogide ja apteekrite meeskond. Mainzist olid kaasatud professor Tanja Schirmeister ja eelkõige tema kolleeg Hongmei Wu. Schirmeisteri meeskond sünteesis inhibiitorid ning seejärel uuris ja arendas arvutipõhiseid meetodeid kasutades nende koostoimeid ensüümiga. Jochen Bodemi meeskonnas mängis võtmerolli Stefanie Bock, kes töötab nüüd Münsteri ülikoolis doktorikraadi poole. Siin saadi ja puhastati viiruste proteaas. Toimeainete mõju dengueviirusele demonstreeriti hiljem ohutuslaboris. Järgmise sammuna kontrollivad teadlased, kas uutel toimeainetel on negatiivne mõju kõrgematele organismidele ja kas need pärsivad ka seal viiruste paljunemist.
Denguepalavik sai alguse troopikast. Kuid juba paar aastat on teda leitud ka teistes maailma soojades piirkondades, näiteks Vahemere ääres. Teadlased omistavad selle kliimamuutustele: viirust inimestele edasi kandvad sääsed suudavad tänu kasvavale globaalsele soojenemisele oma elupaika laiendada. 2010. aastal teatas Robert Kochi instituut Lõuna-Prantsusmaa ja Horvaatia denguepalavikust. Saksamaal oli 2013. aastal kokku 879 registreeritud denguehaiget – kõik reisijad, kes olid nakatunud lõunapoolkeral ja troopilistes riikides. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul ulatub kogu maailmas nakatumiste arv 390 miljonini aastas. 1970. aastal esines nakatumisi vaid üheksas riigis. Nendel päevadel on see arv tõusnud juba üle 100.
Viirust levitavad tiiger-sääsk ja teised sääsed. Tavaliselt jääb infektsioon märkamatuks, kuna peaaegu 90 protsendil juhtudest puuduvad haiguse tunnused. Ülejäänud juhtudel areneb välja gripilaadne haigus, mis võib lõppeda potentsiaalselt surmaga, eriti lastel. Lisaks lihas- ja luuvalule, millega kaasneb päevadepikkune kõrge temperatuur, tekib patsiendil sisemine verejooks ja muud rasked sümptomid. Ilma intensiivse ravita surevad umbes pooled haigetest. Siiani pole vaktsiini ega võimalust dengueviiruse vastu konkreetsete ravimitega võidelda. Seetõttu soovitatakse võtta meetmeid, et kaitsta sääsehammustuste eest riikides, kus on nakatumisoht, näiteks katta nahk võimalikult palju riietega, magada sääsevõrgu all ja määrida sääsetõrjekreemi.
