Huvi soolise lõhe vastu USA valimistel naiskandidaatide esinduste ja meessoost kolleegidega ajendas kaks Pittsburghi ülikooli professorit selle probleemi kolmeaastaseks uurimistööks laborisse võtma.
Politoloogiateaduse dotsendid Kristin Kanthak ja Jonathan Woon on avaldanud artikli oma uurimistulemuste esimese etapi kohta. "Naised ei kandideeri? Valimiste vastumeelsus ja kandidaatide sisenemine" avaldati 2. detsembril Internetis ajakirjas American Journal of Political Science.
"Varasemad uuringud on näidanud, et naised näivad olevat ebakindlad oma võimes ametis olla," ütles Woon. "Püüdsime teaduslikult uurida, millised tegurid olid otsustusprotsessis."
Kanthak ja Woon kutsusid 350 Pitti bakalaureuseõppe üliõpilast osalema laboratoorsetes katsetes, mis Kanthaki sõnul näitasid, et naised on rohkem "valimishimulised" kui mehed.
Nende uuringud viidi läbi kolmes etapis Pittsburghi eksperimentaalses ökonoomika laboris Posvar Hallis, interdistsiplinaarses uurimiskeskuses, mida rahastavad National Science Foundation ja Kenneth P. Dietrich School of Arts and Sciences. Esimeses faasis jagati mehed ja naised juhuslikesse rühmadesse ning anti ülesandeks numbrid kokku liita. Osalejad lahendasid piiratud aja jooksul nii palju liitmisülesandeid kui soovisid ja õigete vastuste eest maksti.
Teises etapis küsiti osalejatelt, kas nad on nõus rühma esindama. Juhuslikult valiti välja üks vabatahtlik ja kõik kordasid liitmisülesannet. Sel korral teenisid osalejad 2/3 oma rahast grupijuhi poolt õigesti vastatud liitmisülesannete kaudu ja 1/3 nende enda õigesti vastatud küsimuste kaudu. Kanthak ja Woon ütlesid, et selle stsenaariumi kohaselt võtsid mehed ja naised vabatahtlikult rühma juhtima võrdselt – umbes 80 protsenti ajast.
Eksperimendi viimases etapis paluti osalejatel deklareerida, kas nad soovivad saada juhiks valitud. Sel juhul kästi neil teha lühike kampaania ja anda grupile sõnum. Kanthak ja Woon leidsid, et konkurentsipõhise valimisprotsessi juurutamisel otsustas 78 protsenti meestest kandideerida, kuid ainult 60 protsenti naistest.
Naised lähevad vabatahtlikult gruppi juhtima, ütles Kanthak, kuid on vähem tõenäoline kui mehed, et nad läbivad selleks konkursi või valimised.
"Soovisime kontrollida potentsiaalsete kandidaatide ees seisvaid stiimuleid ning asetada sarnase kvalifikatsiooni, ambitsioonide ja poliitilise keskkonnaga mehed ja naised üksteise kõrvale ning näha, kas nad tegid ikka samasuguseid otsuseid, et kandideerida. Tahtsime võrdsustada mängutingimusi ja saime seda teha, viies oma küsimused laborikeskkonda," ütles Kanthak.
"Samuti avastasime, et valimiste vastumeelsus püsib koos valimiskeskkonna erinevustega, kaob ainult siis, kui kampaaniad on nii kulukad kui ka täiesti tõesed."
