Ajakirjas ecancermedicalscience avaldatud uue uuringu tulemused näitavad, et enamik onkoloogiaspetsialiste usub, et kaastundeavalduste kirjutamine surnud patsientide perekondadele on vähi palliatiivse ravi oluline komponent.
Uuringus uuriti, kas institutsioonid peaksid kaaluma poliitika muutmist, et kaastundeavaldused saaksid ametlikumad.
Kuid kuna see tava on isiklik armumärk, on seda harva uuritud või arutatud. Eelkõige ei ole seda probleemi uuritud Ühendkuningriigis, kus leinaga seotud kultuuritavad on sageli privaatsed.
Nr. see tähelepanuta jäetud peatükk vähiravi loost.
"Mõtlesin oma praktika üle ja sain aru, et kõik mu kolleegid näisid tegevat kaastunde avaldamisel erinev alt," ütleb dr Vasudev, uuringu vastav autor.
"Niisiis arvasime, et oleks huvitav see variatsioon dokumenteerida ja püüda mõista selle põhjuseid."
Need esialgsed leiud viitavad sellele, et see harjumus on väga isiklik ja peaks selliseks jääma.
"Meie küsitluses osalenud arstid tundsid tugev alt, millal ja kuidas nad soovivad avaldada kaastunnet leinatud sugulastele," ütleb pr Hayward.
"Püüdmist muuta praktika ühtlasemaks võib pidada heaks asjaks, kuid see ei tundu olevat asjakohane ega teostatav."
Eelkõige ei pooldanud enamik küsitletud arste (72%) oma tavade ühtlustamiseks mõeldud poliitikat.
"Kaastundeavaldused on professionaalse diskreetsuse ja otsustusvõime küsimus ning need ei tohiks muutuda "poliitikaks", " kirjutas üks arst vastuseks küsitlusele.
Teised arstid rõhutasid, et iga täht peaks helisema isikliku märkmega, et pered ei saaks haiget tajutava ükskõiksuse või valeravi tõttu.
"See on väike uuring, millel on palju võimalusi nende esialgsete tulemuste põhjal edasi arendada, " ütleb dr Vasudev. "Huvitav oleks dokumenteerida praktikat palju laiemas skaalas, nii kasvavas mahus kui ka võib-olla kaasata muid erialasid peale onkoloogia ja palliatiivravi.
Oluline oleks ka leinavate sugulaste endi seisukohti välja selgitada."
"Loodame, et see võib innustada lugejaid sellele küsimusele mõtlema ja mõtlema oma praeguse praktika üle pärast patsiendi surma," lisab pr Hayward.
Arstide jaoks näib see tähelepanuta jäetud praktika olevat oluline – ja nüüdseks tunnistatud – osa vähist.
