Psühholoogiauurijate rühm on leidnud, et väikelaste enesetunne on sarnane vanemate laste ja täiskasvanute omaga. Tulemused näitavad, et meie võime oma eneseväärikuse üle arutleda üksikisikuna areneb juba varases elus, kuid viitavad ka sellele, et ebaõnnestumine võib tekitada heidutust varem, kui seni arvati.
"Väikeste laste enesehinnangud ei erine kvalitatiivselt vanemate laste ja täiskasvanute omadest," selgitab Andrei Cimpian, New Yorgi ülikooli psühholoogiaosakonna dotsent ja uuringu vanemautor."Väikesed lapsed võivad arvata, et neil on abstraktsed jooned ja võimed ning nad võivad arutleda ka oma enesehinnangu üle, millel on mõju enesehinnangule.
"Kuid selline enesearutluse küpsus tähendab ka seda, et väikesed lapsed võivad ebaõnnestumise ees meeleheiteks muutuda ega ole need kartmatud optimistid, mida varasemad teooriad on kirjeldanud. Selle uue töö valguses peavad hoolik alt läbi mõtlema ja uurima viise, kuidas toetada väikelaste motivatsiooni ja osalemist olulistes, kuid sageli rasketes tegevustes, näiteks koolis."
Ajakirjas Child Development ilmuvas uuringus osalesid ka Uus-Meremaa Wellingtoni Victoria ülikooli õppejõud Matthew Hammond, samuti Giulia Mazza ja Grace Corry, kes olid Illinoisi ülikooli bakalaureuseõppe teadlased. kui see uuring läbi viidi.
Pikka aega on arvatud, et väikesed lapsed mõtlevad endast konkreetselt käitumuslikult ning erinev alt täiskasvanutest või vanematest lastest ei suuda nad kognitiivselt arutleda oma iseloomujoonte või väärtuse üle.
Teadlased katsetasid seda veendumust, eesmärgiga mõista, kas väikesed lapsed suudavad mõelda enda kohta üldiste tunnuste ja võimete (nt "ma olen tark") alusel ning hinnata oma globaalset väärtust üksikisikuna – või kas nad on keskendunud suuresti konkreetsetele käitumisviisidele ja tulemustele (nt "ma sain hea hinde").
Sellele küsimusele vastamiseks viisid teadlased läbi rea uuringuid nelja- kuni seitsmeaastaste lastega. Osalejatele esitati mitu hüpoteetilist stsenaariumi – mida tavaliselt kasutatakse selle vanuserühma psühholoogiauuringutes –, mis varieerusid mitmes aspektis. Nendes lasti lastel ette kujutada, et nad ei suuda ülesannet täita (nt mõistatust lahendada), kuigi nad "püüdsid väga kõvasti". Mõnel juhul öeldi neile, et ülesanne on lihtne (nt päikese joonistamine) ja mõnel juhul, et see on raske (nt hobuse joonistamine). Lisaks teatati mõnele lapsele, et ülesanne tehti täiskasvanu (vanema või õpetaja) soovil, samas kui teistele öeldi, et see oli omaalgatuslik.
Seejärel esitati neile küsimusi nende võimete kohta (nt "Kas päikese/hobuse õige joonistamine ei tekita teile tunde, et olete joonistamises hea või mitte hea?") ja nende globaalse enesetunde kohta. väärt (nt "Kas pusle lõpetamata jätmine paneb sind tundma hea poisina/tüdrukuna või mitte hea poisina/tüdrukuna?"). Seansside lõpus esitasid lapsed positiivseid stsenaariume ja neid teavitati.
Tulemused näitasid, et juba nelja-aastased lapsed oskavad oma käitumise kontekstist lähtuv alt paindlikult arutleda oma võimete ja globaalse enesehinnangu üle. Näiteks alandasid lapsed oma hinnanguid oma võimetele, kuid mitte oma globaalsele enesehinnangule, kui neile öeldi, et neil ei õnnestunud kerge, mitte raske ülesanne. Vastupidiselt alandasid nad oma hinnangut oma globaalsele enesehinnangule, kuid mitte oma võimetele, kui sellest teavitati, et nad ei suutnud täita täiskasvanu nõutud (vs omaalgatuslikku) ülesannet – teisisõnu võib täiskasvanute kaasamine negatiivselt mõjutada enesehinnangut, sõltumata ülesanne.
"Need tõendid näitavad üllatavat järjepidevust väikelaste ning vanemate laste ja täiskasvanute enesekontseptsioonide vahel," märgib Cimpian. "Kuid veelgi olulisem on see, et meie tulemused näitavad, kuidas teised võivad avaldada väikelaste eneseväärikuse tunnet väga noores eas.
"Seetõttu on oluline, et nii vanemad kui ka õpetajad mõistaksid, et meie lapsed võivad olla heitunud, kui me varem mõistsime, ja leida viise produktiivse õppekeskkonna edendamiseks."
