Isegi juhtudel, kui vägistamine on selgelt aset leidnud, võivad traditsioonilised uskumused ja oletused mehelikkuse kohta põhjustada nii tunnistajate kui ka ohvrite ebakindlust sellest teatamise suhtes, selgus New Yorgi osariigi ülikoolis Binghamtoni ülikoolis läbi viidud uuest uuringust.
Uuringus, milles uuriti vägistamise alateatamise võimalikke põhjuseid, lasid Binghamtoni ülikooli ja SUNY Broome Community College'i teadlased nii mees- kui ka naissoost kolledži üliõpilastel ette lugeda vinjette, mis kirjeldavad selget vägistamisjuhtumit. Erinevates juhuslikult määratud vinjettides pani vägistamise toime kas mees naise vastu, mees mehe vastu või naine mehe vastu. Seejärel paluti osalejatel näidata, kui palju süüd nende arvates oli süüdlasele või ohvrile omistatav; ja seejärel kaaluda, kui nad oleksid ohver, kui tõenäoline on, et nad (1) räägiksid tuttavatele inimestele, et vägistamine juhtus, või (2) teavitaksid sellest ametiasutusi.
Isegi selgelt vägistamisolukordades tulid inimesed sageli ette, kas nad avaldavad vägistamisest teistele või mitte.
"Üldiselt olid osalejad ambivalentsed avalikustamise suhtes, et neid on seksuaalselt rünnatud, kuigi nad pidasid rünnakut kindlaks vägistamiseks," ütles Binghamtoni ülikooli psühholoogiadotsent Richard Mattson, uuringu vastav autor. "Osalejate veendumused soorolli kohta ja seksuaalne sättumus koos kurjategija sooga näivad mõjutavat nende süüd, mis võib mõjutada seda nõrka otsuste tasakaalu viisil, mis kaardistab tegelike vägistamiste alateatamise mustreid."
Uurlased leidsid, et mees- ja heteroseksuaalsed osalejad süüdistasid tõenäolisem alt ohvreid ja vähem tõenäoline, et süüdistavad vägivallatsejaid ning ka vähem tõenäoliselt avalikustasid nad vägistamise, kui nad olid ohver. Traditsiooniliste uskumuste ja oletuste toetamine meeste ja mehelikkuse kohta näis neid assotsiatsioone tekitavat.
"Sõltumata soost (ja seksuaalsest sättumusest) andsid need, kes uskusid, et mehed peaksid käituma stereotüüpsem alt maskuliinsem alt, vähem tõenäoliselt vägistamisest teatama või rünnatamisest teada andma," ütles Mattson. "Osaliselt tulenes see sellest, et selliste ideoloogiate pooldajad süüdistasid rohkem ohvreid ja vähendasid kurjategijate vastutust. Üldine mõjude muster viitab aga keerulisemale pildile, kus meheliku soorolli erinevad aspektid võivad olla seotud erinevatel põhjustel alaraporteerimisega."
Üks üllatav leid oli see, et vägistamisest ametivõimudele teatamise otsused olid tugevamini seotud vägivallatseja kui ohvri omadega.
"Sõltumata sellest, kui palju isik vägistamises ohvrit süüdistas, mõjutas nende tõenäosust juhtunust ametivõimudele teatada, kuidas nad vägivallatsejasse suhtusid, kui palju süüd nad neile määrasid," ütles ta. Mattson.
Uuring rõhutab, kui oluline on jätkata meie püsivate traditsiooniliste soo puudutavate tõekspidamiste uurimist ja kriitilist mõtisklemist ning seda, kuidas need uskumused kujundavad meie arusaamist nii seksuaalkäitumisest kui ka seksuaalsest rünnakust, ütles Mattson.
"Meie leiud viitavad sellele, et vägivallatsejaid vabastavad vägistamisteemalised veendumuste süsteemid ja kultuurilised narratiivid – eriti need, mis on seotud soo ja seksuaalse sättumusega – võivad aidata suurendada vägistamistest teatamist, mis mõjutab nii avalikku turvalisust kui ka toetust. ja ressursid, mis on vägistamise ohvritele kättesaadavad ja neile juurdepääsetavad,“ütles Mattson. "Loodame, et need leiud aitavad vältida ohvrite tahtmatut ja ebaõiglast süüdistamist, andes samal ajal süüdlastele läbipääsu."
Binghamtoni ülikooli uurimisrühma kuulusid magistrandid Allison M. McKinnon ja Edwin Ortiz; Psühholoogia ja inimarengu lektor Ann Merriwether; ja naiste dotsent ning soo- ja seksuaalsusuuringud Sean G. Massey. Uuringusse aitas kaasa ka meditsiiniõe magistrant Ian Chiu. Susan M. Seibold-Simpson SUNY Broome'ist oli esimene autor paberil "Person- and Incident-Level Predictors of Blame, Disclosure ja Reporting to Authorities in Rape Scenarios", mis avaldati ajakirjas Journal of Interpersonal Violence.
