Varases lapsepõlves spordiga tegelevatel poistel on keskmises lapsepõlves vähem tõenäoline, et hilisemad depressiooni- ja ärevussümptomid (tuntud kui emotsionaalne distress) tekivad, selgus Montréali ülikooli psühhopedagoogi Marie-Josée Harbeci juhitud uuest uuringust.
Täna ajakirjas Journal of Developmental & Behavioral Pediatrics avaldatud uuring viitab ka sellele, et poisid, kes kogevad keskmises lapsepõlves vähem emotsionaalset stressi, on ka varases noorukieas tõenäolisem alt füüsiliselt aktiivsemad.
Uuringu käigus "tahtsime selgitada pikaajalist ja vastastikust seost kooliealiste laste seas spordis osalemise ning depressiivsete ja ärevussümptomite vahel," ütles Harbec, kes tegi seda tööd doktorandina juhendaja juhendamisel. UdeM psühhohariduse professor Linda Pagani.
"Samuti tahtsime uurida, kas see suhe toimis 5–12-aastaste poiste ja tüdrukute puhul erinev alt," ütles Harbec, kes praktiseerib koos Paganiga CHU Ste-Justine'i lastehaiglas.
"Praegu on lai alt levinud tõendeid selle kohta, et lapseea kehaline passiivsus on kriisis ja see võib lõpuks mõjutada hilisemat vaimset ja füüsilist tervist," lisas ta.
Harbec ja Pagani uurisid 5- ja 12-aastaste laste ning nende vanemate teatatud spordi- ja kehalise aktiivsuse harjumusi ning uurisid ka emotsionaalse stressi sümptomeid vanuses 6–10 aastat, millest teatasid laste õpetajad.
"Leidsime, et 5-aastased poisid, kes kunagi spordiga ei tegelenud, nägid 6–10-aastaselt suurema tõenäosusega välja õnnetud ja väsinud, neil oli raskusi lõbutsemisega, nad nutsid palju ja näisid kartlikud või murelikud." ütles Pagani, uuringu vanemautor.
"Samuti olid poisid, kellel esines keskmises lapsepõlves rohkem depressiooni ja ärevuse sümptomeid, 12-aastaselt füüsiliselt vähem aktiivsed. Tüdrukute puhul seevastu olulisi muutusi ei leidnud."
Koostöös McGilli ülikooli ja Ida-Ontario uurimisinstituudi lastehaigla teadlastega uurisid Harbec ja Pagani andmeid Quebeci 1997. ja 1998. aastal sündinud laste rühmast, mis on osa Quebeci laste arengu pikisuunalisest uuringust. Québeci statistikainstituut.
690 poisi ja 748 tüdruku vanemad, keda nad vaatlesid, olid teatanud, et osalesid eelmisel aastal spordis 5-aastaselt ja oma nädala kehalise aktiivsuse tasemest 12-aastaselt; nende õpetajad hindasid emotsionaalse stressi sümptomeid, mida täheldati koolis vanuses 6 kuni 10 aastat. Andmed kihistati soo järgi, et tuvastada mis tahes oluline seos kehalise aktiivsuse ja emotsionaalse stressi vahel.
Paljud segavad tegurid olid välistatud, ütles Harbec.
"Meie eesmärk oli kõrvaldada laste või perede kõik olemasolevad seisundid, mis võiksid meie tulemusi teistmoodi valgustada, näiteks lapse temperament, vanemlik haridus või pere sissetulek," ütles ta.
Tüdrukud ja poisid toimivad erinev alt
Eelkoolieas spordiga tegelevatele poistele võib kasu olla füüsilistest tegevustest, mis aitavad neil arendada eluks vajalikke oskusi, nagu algatusvõime, meeskonnatöö ja enesekontrolli harjutamine ning toetavate suhete loomine eakaaslaste ning täiskasvanud treenerite ja juhendajatega, teadlased ütlesid.
"Vastupidi, poisid, kes kogevad depressiooni ja ärevuse sümptomeid, võivad olla sotsiaalselt isoleeritumad ning neil on vähenenud energiatase ja madalam pädevustunne, mis võib omakorda negatiivselt mõjutada kehalist tegevust," ütles Pagani.
Tüdrukute puhul toimivad depressiooni ja ärevuse riskid ning kaitsefaktorid erinev alt, ütles Harbec. Tüdrukud otsivad poistest tõenäolisem alt abi perekonna, sõprade või tervishoiuteenuste osutajate käest ja avaldavad neile emotsionaalset stressi ning nende sotsiaalsete sidemete psühholoogiline tugi kaitseb neid paremini.
"Samuti, kuna rohkem tüdrukuid kogeb emotsionaalset stressi kui poisid, võis see sooga seotud risk viia tüdrukute varajase tuvastamiseni ja sekkumiseni," ütles Harbec.
